Kohtumisõhtu kirjanik Mehis Heinsaarega

Rakvere Riigigümnaasiumi raamatuklubi valis oma kohtumiste debüütautoriks palju kiidetud kirjaniku Mehis Heinsaare. Meil avanes võimalus kirjanik omale 5. märtsi pärastlõunal raamatuklubisse külla kutsuda, et kuulata ja küsida, mõista ja imestada, luua iseenda ja suurde maailma ühiselt uusi tähendusi.

 

Hinnatud on Heinsaart juba aastakümneid, tema annet märgati varakult. Tema teoste katkeid võib leida kooliõpikuis, neid on tõlgitud teistesse keeltesse. Auhinnatud on teda samuti palju – Betti Alveri auhind parima debüüdi eest, kolmel korral Friedebert Tuglase novelliauhind, kolmel korral Eesti Kultuurkapitali aastapreemia, Juhan Liivi luulepreemia, Rahva Raamatu parima raamatu tiitel eelmisel aastal romaani „Kadunud hõim“ eest. Nimekirja võiks jätkata, kuid kirjanik ise auhindadest juttu ei tee. Pigem räägib Mehis Heinsaar sellest, kuidas kõik alguse sai, ja sellest, mis toimub tema sisemaailmas.

 

Suurest tassist kohvi rüübates ja aeglaselt, veidi sõnade järgi otsides räägib Heinsaar oma loomingu algusest. Tallinn ja Karksi-Nuia. Ta jutustab, et kirjanduslikud nägemused tekkisid tal keskkooli ajal – ta pani need kirja, kuid ei osanud nendega midagi peale hakata. Õnneks tundis ta siiski vajadust edasi kirjutada ja katsetada. Heinsaar asus Tartu Ülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust, kuulates juurde erinevaid loenguid filosoofiast ja muust põnevast, võttis osa kirjandusrühmituste (Tartu NAK ehk Noorte Autorite Koondis ja Erakkond) tegevusest ning jätkas kirjutamisega – „tuleb usaldada oma eeldusi, kuid neid tuleb ka teenida ja treenida“. Varsti tulid esimesed avaldamised Postimehes, Loomingus. Kirjanik rõhutab vastukaja tähtsust – kommunikatiivne keskkond mõjutab ja tagasisidestab – vaid vähesed, kõige tugevamad loojad suudavad avaldamata järjepidevalt kirjutada, luua ainult sahtlisse. Heinsaare jaoks oli ja on avaldamine tähtis ja ta on tänulik, et seda on tehtud.

 

„Iga lind laulab, nagu nokk on loodud“ – nii iseloomustab Heinsaar iseennast, viidates oma lemmikžanrile, milleks on erilise rütmi ja kujundiga lühijutt ja mille poolest ta ka kõige tuntum on. Ta põimib oma lugudesse osavalt argipäeva ja muinasjutulikke motiive, mis mõnigi kord võivad muutuda helgest heljumisest verdtarretavaks õuduseks. Kuigi kujutlusvõimest tal puudu ei tule, leiab kirjanik siiski, et reaalsus ja fantaasia peavad loomingus olema tasakaalus. Ainult fantaasia pinnalt kirjutamine ja ka lausfantastika lugemine pole Heinsaare meelest köitev.

 

Siiski ei ole Heinsaar ainult ühe žanri meister – nii nagu talle inimesena meeldib külavahemaastiku vaheldusrikkus, meeldib talle katsetada ka teisi žanreid. Vahel võtab ta eri žanri jaoks lausa eraldi aasta – „Näiteks luule puhul võtab aega, et minna luulerütmi sisse.“ Siis võtab ta endale piisavalt aega teiste luuletajate lugemiseks ja ise luuletuste kirjutamiseks. Siiski nendib ta, vahel on ta luulega ka kimpus („Ma ei oska luuletusi lõpetada, paljud jäävad pooleli“), kuid ometi on ta avaldanud kaks luulekogu. Ja kaks romaani, millest viimast („Kadunud hõim“ ehk „Kadund hõim“, nagu autori enda meelest suupärasem hääldus on) kirjutas ta kokku seitse aastat. Küll mitte järjest, kuid ikkagi pikalt. Heinsaar arvab, et kui raamatut kirjutada rahulikult, näiteks kümme korda kauem kui on esialgne tunne, annab see ka lugejale kümme korda rohkem energiat.

 

Heinsaarele on teiste kirjanike ja stiilide (tema puhul filosoofia, teaduskirjandus) lugemine tähtis – ei saa luua vaakumis ainult omaenese tarkusest – „energiaring, infovoog on oluline“. Eesti kirjanikest hindab ta Jaan Oksa, Hendrik Visnapuu, Martin Vabati, Tõnis Vilu, Maarja Pärtna, Kristiina Ehina, Jüri Ehlvesti, Mari Vallisoo, Doris Kareva, Paavo Matsini, Jaan Kruusvalli, Toomas Vindi, Aleksander Suumani ja Tõnu Õnnepalu teoseid.

 

Kuulaja soovib teada, kust tuleb Mehis Heinsaare inspiratsioon, kuidas sünnivad kohati lausa hullumeelsed pildid ja seosed? Kirjanik, kes on inspiratsiooni palju kogenud, oskab seda kirjeldada: „See on tungiline seisund, kus tekib kujund, mõte ja rütm; kus paljud eri sündmused viivad samaaegse mikroplahvatuseni.“ Kuid Heinsaar lisab, et inspiratsiooni olemus huvitab teda ka teaduslikust vaatest – oleks põnev teada saada, mis täpselt toimub ajus inspiratsioonihetkel.

 

Ja millest Heinsaar unistab? Kus on ta viieteistkümne aasta pärast? Sellele tuleb vastus kiiresti. Ta unistab väikesest majakesest Lääne-Eesti kandis, oma juurte ristumispaigas. Majake võiks olla mere lähedal, kuid ei, pigem siiski merest veidi kaugemal ja kõrgemal, et kliimamuutuste tingimustes vesi tuppa ei tuleks ning kõik omad ja võõrad hoitud oleksid. Ja loomulikult tahab ta ka kirjutada.

 

Unistused on täitumiseks!